The following article by our member Henri Künnap was initially written in Estonian, his mother tongue. You can jump to that original text by pressing here.
This trip was born through the minds of Estonian youngsters in the cold winter, while there was strong wind and unbearable cold outside. The tickets to Spain were bought.
The idea was to find hippie villages throughout Spain. Going back to the roots of a human being, true battle against raging heat and a heavy backpack, that was what we started with.
We took everything we needed and carried them around for a month and a week. In every city, we were exactly as long as it took us to figure out that we do not want to be there.
When we left Barcelona, as we travelled, our minds travelled by their own and so did our bodies. First, we hiked over a mountain to get to a hippie village called San Pedro and wow, it was beyond belief amazing. Felt like a paradise at first, but on the third day there, we fell into a mental and spiritual crisis. All three of us were lost into the deserted valley called San Pedro.
We slept under a tree of which we could make tea and use it as an alternative to sugar. We lived under that tree for eleven days until it was time to move on and leave all of our connections and friends we had developed behind and make room for new memories.
And we moved on, at that point, there were 5 Estonians travelling, so hitchhiking was difficult but we made groups and travelled more south to a place which was not named on any map , just articles like this about it, in 12 hours we made to this magical place called Beneficio.
We arrived there in complete darkness and in the morning exhausted after the trip, we woke up in a eucalyptus forest and found our home for the next unknown time. Friends that we had met in San Pedro came to Beneficio also and altogether there were 12 of us living in one place, so we went searching for hippie communes and we became one, no, actually we weren’t a hippie commune inside a hippie commune we were a family inside a hippie commune.
We stayed there also eleven days until we got on a car to Germany, riding four days in a small Peugeot through the eye of the storm, sleeping in front of a factory in France. Finding friends in Germany and staying at their penthouse flat for two nights and then of to the Netherlands, being sick in Holland and turning your face back to the crisis, which was necessary for the development of our core, to be the sincerest and purest kind of human there is and do everything from the heart where everything should come from.
Cry in the morning when we were supposed to leave our driver Noldy. We really got to meet many families on this trip, and the kindhearted people of those families would take us as one of their own.
We zigzagged down from Amsterdam to South Holland to Eindhoven and we slept in a nature park for 3 nights, surviving on our last pieces of food, and then we went on a plane from Eindhoven to Riga and from Riga with a bus to the south side of Estonia, to Tartu.
End of our trip was hard, adapting all that we had learnt into our everyday city life, it was very difficult. But coming back was a necessity for us to learn new lessons.
Juured
See reis sündis Eesti noorukite peas kesktalvel kus õues oli tugev tuul ja talumatu külmus. Piletid Hispaaniasse olid ostetud sel samal päeval.
Idee oli leida hipikommuune reisides läbi Hispaania. Leida tee tagasi inimeseks olemiseni, leida oma juured, tõeline võitlus kõrbekuuma ja raske seljakoti vastu, sellega me alustasime oma reisi.
Me võtsime kõik mida meil vaja ja kandsime neid asju kaasas kuu ja nädal. Igas linnas olime täpselt nii kaua kuni saime aru et ei taha seal olla, ning kui me lahkusime Barcelonast sellest hetkest kui meie kehad hakkasid rändama hakkas ka meie mõistus.
Kõigepealt matkasime me üle mäe et jõuda hipi komuuni. Nimega San Pedro, see koht võttis sõnatuks. Esijalgu tundus nagu paradiis, kuid kolmandal päeval kõik kolm meist kukkusid mentaalsesse ja spirituaalsesse kriisi. Me tundsime ennast kadunud sellel kõrbe maastikul. Magasime puu all millest sai teed teha ja selle viljad olid nii magusad et sai kasutada neid suhkruasendajana.
Me elasime seal puu all üksteist päeva kuni oli aeg edasi liikuda, aeg oli jätta maha seal tekkinud sõbrad ja tuttavad ning teha ruumi uute mälestuste jaoks. Kuna selleks hetkeks oli meid eestlasi viis oli hääletamine keeruline. Tegime aga grupid ja läksime häälega veel rohkem lõunasse, sinna maagilisse kohta mida pole mitte ühegi kaardi peal, kaheteist tunniga, kottpimedas me jõudsime kohale Beneficiosse . Leidsime ajutise koha kus magada.
Hommikul väsinud eilselt reisimisest, leiad ennast eukalüpti metsast, ning see sama päev leidsime endale koha kuhu jäime elama teadmata ajaks. Sõbrad keda me kohtasime San Pedros tulid meile järele Beneficiosse, korjates tee peal kaasa kaks hipit ja lõpuks elas meid seal ühes koos 12 tükki. Läksime otsima hipi kommuune märkamata et meist sai üks, kuid rohkem sai meist pere.
Jäime ka sinna üheteistkümneks päevaks kuna mina ja teine eestlane kellelt sündis Hispaania idee saime auto peale mis sõitis Saksamaale. Sõites neli päeva väikses Peugeot-is, läbi tormi silma, magades tööhoone eest Prantsusmaal, leides sõpru Saksamaal ja ööbimine nende katusekorteris kaks ööd.
Ning siis Hollandisse. Hollandis haigeks jäämine mis oli vajalik et arendada meie kui inimeste kesta ja lihvida seda kuni meist saab puhtaim inimesevorm ja teha kõike südamest sest sealt peakski kõike tegema. Nutta hommikul kus pidime meie juhist Noldyst lahkuma. Mõeldes sellele, kohtusime nii paljude erinevate peredega ja need heasüdamlikud inimesed nendest peredest võtsid meid omaks nagu me oleks pereliige.
Reisisime veel risti rästi läbi Hollandi liikudes kogu aeg alla poole EIndhovenisse. Lõpuks kui kohale jõudsime ööbisime Eindhovenis metsas oma viimsete toidu jääkide peal 3 päeva. Edasi läksime lennuki peale mis lendas. Eindhovenist ,Riiga ja Riiast bussiga eesti lõuna külge Tartusse.
Reisi lõpp oli keeruline, raske oli realiseerida neid siiraid mõtteid hoopis teises keskkonnas igapäeva ellu ja ka mõistan miks inimesed jäävad sinna elama. Kuid kõige selle raskuse kõrvalt oli tagasi tulemine vajalik et saaks uusi õppetunde.